Eesti Põllumajandusmuuseumi esimene aastaraamat

Esimesed kolhoosiaastad Põllumees, kas mäletad? materjalide põhjal

Kaarel Vissel Eesti Põllumajandusmuuseumi koguhoidja-arhivaar

Töö aluseks on peamiselt 1987–1988 toimunud Eesti Põllumajandusmuuseumi mälestuste kogumise ürituse "Põllumees, kas mäletad?" materjalid. Toona Maalehes ja rajoonilehtedes avaldatud üleskutse eesmärgiks oli koguda teavet nii enne kui pärast sõda (30 ja rohkem aastat tagasi) põllumajanduses toimunu kohta, suuresti glasnosti võtmes. Seda tuleks arvesse võtta ka materjaliga tegelemisel. Vastanutel oli mõneti keeruline rääkida asjust, millest kaua rääkida ei võinud, mõnedesse avaldustesse tuleks samas ettevaatlikult suhtuda.

Kollektiviseerimine oli enamiku vastanute elus olnud murranguline sündmus. Vähesed meenutavad, et ootasid ühistamist heade lootustega. Kolhoosi sundis enamasti kartus küüditamise ees või arusaam, et põllumajandusmaksu tasumisega ei ole võimalik hakkama saada. Mõnikord kirjeldatakse ka juhtumeid, kus ühistatud maad või vara peeti hiljem ikka enda omaks.

Kolhooside elust mäletatakse kas lootusetust või minnalaskmismeeleolusid. Esimese aasta kohta siiski ka head, töötasu või muu osas. Järgnenud kolhooside ühendamised on vastajatel sageli meeles allakäiguastmetena. Korrespondendid olid erinevatel põhjustel maale jäänud ajal, mil teised mujale pagesid (linna, metsapunkti, masina-traktorijaama) ja olid viimane lüli käskudeahelas. Märksõnaks ongi sageli abitus võimude ja nende poolt kolhoosidest eelistatumate, näiteks masina-traktorijaamade ees. Samas on tähendusrikas, et sõjaaja Nõukogudemaal mööda saatnuile tundus elu kolhoosides ning sovhoosides vaadeldud perioodil veel küllalt hea.

Kolhoosid sõltusid palju rajooniametnikest, kes olid põllumajanduse alal sageli täiesti võhiklikud. Küllalt palju meenutatakse vastuolusid nendega, eriti seoses eksperimentidega, millega püüti üle saada söödanappusest.

Kolhoosiesimeestel oli sel ajal saavutada vähe, vahel pandi nad ametisse vastu tahtmist. Põllumajandussaaduste madalate kokkuostuhindade tõttu käis peamine ülesanne – anda riigile nõutavas koguses toodangut – vastu soovile kolhoosile rohkem raha teenida, kui viimane üldse võimalik oli. Kõrgemalt poolt kohale määratud esimehi mäletatakse harilikult samas valguses kui rajoonitegelasigi.

Vastused üleskutsele "Põllumees, kas mäletad?" annavad kolhoosikorra esimese aastakümne kohta Eestis üpris unikaalset teavet – vastajate ring oli laiem kui näiteks Eesti Rahva Muuseumi küsitluskavadel, hiljem toimunud mälestuste kogumise aktsioonide ajal polnud paljusid sellest põlvkonnast enam elus.

Tunnustusest auhindadeni

Lembit Karu Eesti Põllumajandusmuuseumi koguhoidja-teadur

Põllumehe töö on aegade jooksul ikka tunnustust väärinud. Tunnustus töö eest on oluline osa meie suhtluskultuurist ning seostub selliste üldinimlike probleemidega nagu inimelu väärtustamine, inimese tegevuse vajalikkus jne. Tunnustust on jagatud mitmel viisil, kas autasude kätteandmise, aunimetuse omistamise või mõne institutsiooni auliikmeks saamisega. Üheks olulisemaks viisiks ongi autasude kätteandmine põllumajandusnäitustel või kutsevõistlustel saavutatud tulemuste, aga ka pikaajalise tubli töö eest. Autasusid iseloomustab liikide mitmekesisus, millest küllaltki rikkalikku valikut hoitakse Eesti Põllumajandusmuuseumi kogudes. Olulise osa neist moodustavad tsaariajast, Eesti Vabariigi ja nõukogude perioodist pärit eriilmelised diplomid, tunnistused, kiituskirjad, aukirjad. Auhinnatunnistustest saab mitmekülgset teavet põllumajandusnäituste, kutsevõistluste, nendel osalenute jms kohta. Nad omavad ka esteetilist väärtust, peegeldades küllaltki tabavalt ajastule iseloomulikku suhtluskultuuri.

Tsaariajal ja Eesti Vabariigi perioodil ei olnud autasustamise süsteem tsentraliseeritud, autasusid andsid välja erinevad institutsioonid (põllumeeste seltsid jmt). Tollal välja antud diplomitel, tunnistustel ja kiituskirjadel kasutati sageli põllumajandusega seotud motiive, kusjuures riikliku sümboolika osatähtsus jäi üsna tagasihoidlikuks ega muutunud kunagi domineerivaks. Neid teostati valdavalt heal kunstilisel tasemel ning selles oli oma osa mitmelgi tuntud kunstnikul (Eduard Viiralt, Roman Nyman jt). Kujunduses avaldusid ka tollal levinud kunstivoolude (juugendstiil, art deco) mõjutused. Esteetiline külg oli vägagi oluline ning see andis auhinnatunnistustele lisaväärtust.

Teistsuguseks kujunesid autasustamise põhimõtted nõukogude ajal. Nagu totalitaarsele ühiskonnale iseloomulik, oli autasustamise süsteem tsentraliseeritud. Autasustamine muutus massilisemaks, lausa plaanipäraseks. Siin ilmnes nõukogude ühiskonnale iseloomulik silmakirjalikkus – püüti näidata, et hoolitakse inimesest ja hinnatakse tema tööd. Kohustuslikuks muutus riikliku sümboolika kasutamine, millele pidi alluma kõik muu. Nii jäi põllumajandusega seotud motiividele üha vähem ruumi. Veel nõukogude perioodi alguskümnenditel kasutati ka rahvakunstist lähtuvat ornamentikat. Kujundus lihtsustus isegi niivõrd, et kohustusliku riikliku sümboolika kõrval pandi rõhku vaid tekstile.

Tänapäeval on tekkinud suuremad eeldused selleks, et anda diplomitele, tunnistustele tagasi väärikas koht, mis oli enne 1940. aastat. Üheks eelduseks on kindlasti tehniliste võimaluste avardumine: paberite valiku suurenemine, trükikvaliteedi paranemine, arvuti kasutamise võimaluste laienemine jne. Et need toimima hakkaksid, on vaja rohkem väärtustada ka kunstilisi taotlusi. Kindlasti on siin suureks abiks põhjalikum tutvumine tsaariaja ja Eesti Vabariigi auhinnatunnistustega.

Eesti Põllumajandusmuuseumi EPA diplomitööde kogu: masina-traktorijaamad

Henn Rõivas Eesti Põllumajandusmuuseumi fonditehnik

Masina-traktorijaam (MTJ) oli Nõukogude Liidus aastatel 1928–1958 tegutsenud riiklik ettevõte, mis tegi talle eraldatud traktorite ja põllutöömasinatega lepingute alusel naturaaltasu eest töid kolhoosides. MTJ oli esimene lüli, mis pidi kolhoosides ellu viima partei ja valitsuse käske ning reguleerima riigi ja kolhoosi majandussuhteid. Eestis tegutsesid MTJ-id aastatel 1941 ja 1944–1958. Kui 1945. aastal oli Eestis 23 MTJ-i, siis 1956. aastal oli neid juba 65. MTJ-ide masinaparkide abiga tehti mitmesuguseid põllumajanduslikke töid. Teostati kevad- ja sügiskündi, külvati ja lõigati teravilja, pandi maha ja võeti üles kartulit. Vastloodud kolhoosides tehti ka muid töid – heinategu, silo valmistamine, kivide korjamine, masinate remont ja hooldus.

MTJ-id likvideeriti 1958. aastal NLKP veebruaripleenumi otsusega stalinliku agraarpoliitika revideerimise tulemusena. MTJ-id muudeti remondi-tehnikajaamadeks ning traktorid ja masinad müüdi kolhoosidele.

Kaastöös avaldatakse nii põllumajanduse kui selle uurimise ajaloo seisukohalt iseloomulikumaid katkendeid Eesti Põllumajandusmuuseumi fondis säilitatavatest Eesti Põllumajanduse Akadeemia diplomitöödest.

Eesti talu mõttest

Aimur Joandi Agronoom ja talunik

Artiklis tuuakse esile Eesti talu ja põllumajandusliku ühistegevuse mõtte mõningaid aspekte eri aegadel, niisamuti kirjeldatakse lühidalt kolhoosi ja sovhoosi ning inimeste elu sel ajal. Põgus pilk heidetakse talude taastekkele Tartumaal 1980-ndate teisel poolel, mil lagunemistunnustega sotsialismi süsteem veel kehtis, vaetakse Tartu Talunike Liidu algusaja tegevust ja seal tekkinud taluseaduse ning taluinstituudi mõtet.

Teadlik taludevaheline ühistegevuse idee sai alguse 19. sajandi teisel poolel seoses rahvusliku ärkamisega ja talukohtade päriseksmüümisega. 20. sajandi algul elavnes talude ühistegevus Eestis tunduvalt. Talukultuuri ja ühistegevuse arendamisel tõsteti esile rahva usaldust, ausust ja õiglustunnet ning püüdlikkust haritusele ja inimsusele. Talumajanduse arendamisel seati eeskujuks Soomet, Taanit, Rootsit jt Euroopa maid, sealjuures Saksamaalt Friedrich Wilhelm Raiffeiseni (1818–1888) poolt alguse saanud ja edasi arendatud ühistegevuse ideid, mis Skandinaavia ja eriti Soome kaudu jõudsidki hoogsalt 20. sajandi algul Eestisse.

1930-ndate lõpus oli Eesti talumajandus saavutanud hea taseme ja eeskujuliku ühistegevuse, millele andis suure löögi eesti agronoomide emigreerumine 1944. aastal, nõukogude küüditamised 1941 ja 1949 ning samal ajal sovhooside, kolhooside sunniviisiline loomine.

1980–1990 ja eriti selle kümnendi lõpupoolel elavnes Eestis taas talumõte, rajati esimesed uustalud ja taastati endiseid põlistalusid. 1989. aastal oli Eestis üle 700 talu. Talude taasrajamisel, ühistegevuse taastamisel püüti võtta eeskuju Eesti varasemast, samuti kaasaja Rootsi jt riikide põllumajanduslikust ühistegevusest niipalju kui võimalik.

1990–2000 toimus suhteliselt kiire kolhoosi- ja sovhoositootmise likvideerimine, asemele tekkisid põhiliselt rendimaad omavad põllumajanduse osaühingud või aktsiaseltsid ja ühistud ning tunduvalt suuremal määral eramaad omavad talud. Artiklis tutvustatakse sel ajal ajakirjanduses avaldatud mõtteid, kuidas üle või tagasi minna sotsialismilt omariiklusele ja eramaaomandusel põhinevale talutootmisele.

Alates 2000. aastast on ühistegevus keskendunud mitte niivõrd külades väiketalude omavahelisele koopereerumisele masinate ühisostuks vm, kuivõrd põllumajanduse osaühingute ja ühistute poolt peamiste põllumajandussaaduste töötlemise ja turustamise ühisele edendamisele maakondades ja Eestis tervikuna. 2005. aastal oli Eestis 6724 põllumajandustootjat ja neist ligi pooled ehk 3227 olid väiketootjad, kelle kasutuses oli 9,7% põllumajandusmaast.

2006. aastal on üldiselt kadunud või kadumas endiste talude ülistamine, asemele on astunud kaasaegse ja kalli, suure tootlikkuse, efektiivse ja ökonoomse põllumajandustehnoloogiaga suurettevõtte ideaal. Üha suureneva tähtsuse on omandanud maaelu arendamisel euroabi. Eesti teadlased, põllumajanduse kujundajad omavad potentsiaali luua riiklikul tasandil teid ja võimalusi selleks, et leida riigi sisepoliitiline ajend vanade põlistalude säilitamiseks.

Maaelu Eestis 1940. – 1950. aastatel ajakirja Pilt ja Sõna materjalide põhjal

Loone Ots Tartu Ülikooli Balti Õpingute Keskuse lektor ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonna vanemteadur

Käesolev kirjutis keskendub maaelu kujutamisele ajakirja Pilt ja Sõna kolmes aastakäigus (1946, 1950 ja 1956). Autor töötas läbi ajakirja 30 numbrit, 459 artiklit ja 2570 pilti. Nende põhjal koostati maaelu käsitlevate artiklite ning piltide statistika. mille tulemused on esitatud tabelites. Edasi hinnati piltide temaatikat ning teemade esitlusi kvalitatiivselt. Eesmärk oli uurida, kuidas Pilt ja Sõna kujundas eestlaste arusaama sotsialistlikust maaelust ning kuivõrd oli tõelus allutatud ideoloogilisele stereotüübile. Vaatluse all on maaelu kuvandi inimlik, töine, poliitiline, olmeline ja kultuuriline aspekt. Püütakse leida erinevusi varanõukoguliku (kolhooside-eelne), tippstalinistliku (kolhooside massilise asutamise järgne aasta, mis oli ühtlasi ka EKP VIII pleenumi aeg) ning poststalinistliku (NLKP XX kongressi aasta) käsitlustes. Jälgitakse propaganda lõimumist ajakirja materjalidega.

Stalinistlikud pseudoteadused põllumajanduse taustategureina

Ken Kalling Tartu Ülikooli Instituudi tervishoiukorralduse õppetooli lektor ja Eesti Maaülikooli Teadusloo Uurimise Keskuse erakorraline teadur

Stalinistlik loodusteadus sai oma teoreetilised alused mõnede kuulsate õpetlaste tööde vulgariseeritud tõlgendamisest. Mainitagu siin eeskätt Charles Darwinit, kelle evolutsiooniteooria toetas materialismi ning arenguõpetuse rõhutamist. Oluline oli ka Ivan Pavlov, kelle töödest ammutas nõukogulik loodusteadus päris palju oma pärilikkusõpetuse vastasest retoorikast.

Kõige tähtsamad nimed nõukogude põllumajanduslikus pseudoteaduses olid aga Ivan Mitšurin ning Trofim Lõssenko. Nende õpetlaste tööde tulemusel sündis nõukogulik lamarkism, mille loosungiks oli looduse ümberkujundamine ning väljakutse esitamine loodusseadustele.

Nõukoguliku pseudoteaduse sündi toetas ka bolševistlik-stalinlik ideoloogia, eriti aga probleemid põllumajanduses. Viimased viisid põllumajandusliku arendustegevuse mõnes mõttes hüsteerialaadsesse olukorda, kus haarati kahtlaseimategi võimaluste järele, et täita võimude nõudmisi põllumajandustoodangu tõstmise osas. Teadlaseetika reetmises toetas teadlasi Jossif Stalini idee, mille kohaselt praktika on prioriteetsem kui teooria.

Praktika esiplaanile tõstmine tähendas, et põllumajandustootmisega aheldatud loodusteadused pidid tagantjärele teoreetiliselt õigustama ideoloogilistel kaalutlustel ettevõetud samme. Kujunes välja lõssenkistlik bioloogiateadus – agrobioloogia – tupiktee, mis isoleeris nõukogude loodusteadused (eeskätt geneetika) muu maailma arengutest.

Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev möödunud sajandi kaheksakümnendatel kui omanäoline sotsiaalne võrgustik

Madis Rennu Tartu Ülikooli etnograafiamagistrand

Käesolevas artiklis vaadeldakse Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevat (EÜE) kui intervjuudes avanevat sotsiaalset võrgustikku. Tegemist on Eestis aastail 1964–1993 tegutsenud üliõpilasorganisatsiooni sisemise sotsiaalse struktuuri analüüsiga.

EÜE tegutses suviti ning selle ametlikuks eesmärgiks oli kaasaaitamine sotsialistlikule ülesehitustööle. EÜE-sse kuuluvate üliõpilaste enamus töötas erinevates kolhoosides ja sovhoosides, ehitades põllumajandushooneid ning leevendades maal valitsevat tööjõupuudust. Sarnaste põhimõtete alusel tegutses ka Üleliiduline Üliõpilaste Ehitusmalev. Siiski suutsid Eesti malevajuhid välja kaubelda mitmeid soodustusi, tänu millele kujunes siinne malev üleliidulisest täiesti erinevaks organisatsiooniks, mis kasutas osavalt enda huvides ära nõukogude põllumajanduses valitsevat korralagedust ning kaksikmoraali. EÜE dissidentlik, avalikule ideoloogiale vastanduv olek süvenes ajapikku, jäädes samas aga laiema üldsuse eest varjatuks. Malevast lähtuvat avalikku sõna tsenseeriti hoolega, kuid malevarühmade siseelu sisuliselt ei kontrollitud. On fenomenaalne, et sellist isepäisust salliti. Aastatega kujunes välja ka omamoodi sisemine ringkaitse – kommunistliku parteiga tihedalt seotud malevafunktsionäärid kaitsesid maleva lihtliikmeid julgeolekuorganite eest. Mitmed küsitletud on avaldanud arvamust, et EÜE näol oli tegemist "kõrgemalt poolt" kavandatud nutika kaitseventiiliga, mis andis aktiivsematele üliõpilastele võimaluse end suvel "välja elada", maandades nõnda ideoloogilisest surutisest põhjustatud pingeid.

Artikkel keskendub 1980. aastate EÜE vaatlemisele – selleks ajaks oli organisatsioon välja kujunenud ja oludega kohanenud. Lähemalt analüüsitakse EÜE-s osalenud kollektiivide hierarhiat ning kollektiividesisest töö- ja rollijaotust. Allikatena on kasutatud mainitud perioodil EÜE-s viibinutega tehtud intervjuusid, aga ka omaaegset ajakirjandust.

Kolhoosiajast silmaklappideta: vox populi

Ell Vahtramäe Eesti Põllumajandusmuuseumi teadusosakonna juhataja kt

2004. aastal ilmus ajakirjas Akadeemia Indrek Jäätsi uurimus "Varane kolhoosiaeg Oisus", mis sai kaastööauhinna socialia alal. Preemia määramist kajastas Eesti Päevaleht, rõõmustades, et viimaks ometi on aeg küps nõukogudeaegse maaelu uurimiseks ilma poliitiliste silmaklappideta. Uudis tekitas laialdast vastukaja, saades 333 online-kommentaari, mis moodustavadki põhiosa käesoleva uurimuse allikatest.

Kirjutamisstiili arvestades võib eeldada, et valdav enamik kommenteerijatest on piisavalt vanad, et kirjeldatavat aega oma kogemustest mäletada: kommentaarid olid pikad, mitmekesise lausestruktuuriga, sõnad täies pikkuses välja kirjutatud. Selline kirjutamislaad on omane ülekolmekümneaastaste põlvkonnale, kes kaalub iga kirjutatavat sõna ja kellel ei ole välja kujunenud nn arvutikeelt, mida iseloomustavad lakoonilisus, väljajätted ja rohked hüüdsõnad. Imeharva esines lühendeid ja emotikone. Lisateavet kommenteerijate vanuse ja kogemusliku pagasi kohta andis nende kirjutatud tekst – sageli kirjutati konkreetsetest juhustest, millele lisati taustainfot.

Tinglikult vastanduvad rühmadesse kommenteerijad, kes näevad kolhoosielus ainult halba, neile, kelle hinnangutesse mahub ka positiivne pool. Emic- ja etic- jaotus toimub enim poliitilisel pinnal, kusjuures negativistide rühm on ründavam ja eitab oma poliitilist lähtepositsiooni. Nõukogude maamajanduses ka üht-teist hinnatavat leidvate kirjutajate kommentaarid on tolerantsemad, nad ei suru oma seisukohti peale ja argumenteerivad üsnagi kiretult, tänapäevast rääkides on nende vastustes tunda pettumuse noote.

Sisu poolest olid kommentaarid väga erinevad. Laias laastus jagunesid need kaheks: ühed olid adresseeritud Jäätsile või olid inspireeritud tema uurimusest, teine, suurem osa aga keskendus maaelu probleemidele üldisemalt, esitades oma seisukohti või astudes dialoogi teiste kommenteerijatega. Maaelule suunatud sõnavõttudes käsitleti valdavalt kolhoosi- ja sovhoositeemat, nõukogudeaegset eluolu ja toimetulekut, vähemal määral nähti seoseid tänapäeva ja tulevikuga.

Tehtud analüüsi põhjal sünteesitud kaasaegses nõukogude maaelu stereotüübis on kõike palju: tööd, laiskust, lohakust, masinaid, töötajaid, toodangut, palka jne. Nõukogude statistikat ei peeta usaldusväärseks, võõristust tuntakse tollaste juhtide vastu nende kohustusliku NLKP ridadesse kuulumise pärast. Valdav on stereotüüp, et kõik ettekirjutused tehti Moskvas, kiideti heaks Tallinnas, rajoonikomiteest saadeti majanditesse laiali ja kohalikud pidid antud käske tingimusteta täitma – ise ei saanud olukorra muutmiseks midagi ette võtta. Nii kolhooside loomine ja hilisem tegevus kui ka laialisaatmine oli korraldatud "kaugelt". Positiivsema poole pealt jäävad kõlama järgmised üldistused: Eestis elati nõukogude ajal paremini kui mujal Nõukogude Liidus, siinne tootmine oli muu maailmaga võrreldaval tasemel ning nõukogudeaegsed edukad majandijuhid oskasid paremini juhtida ja olid omakasupüüdmatumad kui praegused ettevõtjad. Joonistunud stereotüübid ei erine oluliselt ajaloolaste käsitlustest ja põllumajandusministeeriumi haldusala arengukavas 2007–2010 toodud analüüsist.

Krahv Friedrich von Bergi Fondi tegevusest

Madis Linnamägi Eesti Põllumajandusmuuseumi teadur

Sangaste lossis tegutses tuntud maamajanduse edendaja krahv Friedrich Georg Magnus von Berg (1845–1938). Nõukogude ajal oli loss tootmiskoondise Estiko hooldada. Peainsener Harri Kübara juhtimisel hoone korrastati ja renoveeriti. H. Kübar huvitus ka krahv Bergist ja tema suguvõsa tegevusest. Tema ettepanekul tuli Tartus, Estiko ruumides 16. aprillil 1991 kokku algatusrühm "rukkikrahvi" läheneva 150. sünniaastapäeva korraldamiseks: Harri Kübar, Heino Eelsalu, Jaan Lepajõe, Tiit Rosenberg, Olev Saveli, Hans Tuul (kõik Tartust), Vahur Kukk (Jõgeva), Eduard Aamer (Sangaste), Anto Juske (Tallinn). Koostati dokumendid ja tegevuskava, mille elluviimiseks asutati Sangaste lossis 21. mail 1991 Krahv Fr. von Bergi Fond.

Fond jätkas H. Kübara alustatud Bergide tegevuse uurimist, kogus arhiiviandmeid ja uurimismaterjale. Aastail 1992–1995 ilmus fondi kirjastamisel uurimuste sari. Skulptor Aulin Rimm lõi graniidist krahvi büsti (1995), mis kaunistab Sangaste lossi fuajeed. Tema teise mudeli järgi valmis 2005. aastal pronksbüst.

16. veebruaril 1995 toimus Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis krahv Fr. von Bergi 150. sünniaastapäeva konverents, mille läbiviimisele aitasid kaasa Tartu Ülikooli ajaloo osakond ja ajaloomuuseum, Eesti Põllumajandusülikool, Eesti Põllumajandusmuuseum, Akadeemiline Baltisaksa Kultuuri Selts, Akadeemiline Põllumajanduse Selts ja Akadeemiline Metsaselts. Esitati 12 ettekannet:

·         Harri Paves – Friedrich Berg ja metsandus.

·         Tiit Rosenberg – Talude ostmisest Sangaste kihelkonnas.

·         Jaan Eilart – Berg ja loodushoid.

·         Malle Salupere – 1905. aasta sündmused Sangastes ja Friedrich Berg.

·         Aleksei Peterson – Krahv Friedrich Berg talupoegade meenutustes.

·         Jaan Lepajõe – Põllumajanduslike ideede arendamine krahv Friedrich Bergi poolt.

·         Jaanus Arukaevu – Seltsitegevusest Sangaste kihelkonnas.

·         Heldur Peterson – Bergi osast Eesti hobusekasvatuses.

·         Aiki Lepik – Sangaste lossi ehituskäik ja arhitektuur.

·         Juhan Kahk – Rukkikrahvi osa Eestimaa ajaloos.

·         Oskar Kruus – Sangastest ja krahv Bergist Eesti kirjanduses.

·         Vahur Kukk – Krahv Berg ja talirukis 'Sangaste'.

Fond korraldas ka kindralfeldmarssal krahv Friedrich Wilhelm Rembert von Bergi (1794–1874) 200. ja ajaloolase Georg von Rauchi 90. sünniaastapäeva konverentsid.

Seaduse muutumise tõttu kujundas fond end 24. märtsil 2000 seltsinguks. Ta säilitab ja kogub materjale, mis on uurijatele ja ajakirjanikele alati kättesaadavad. Fondi tegevust jätkab nüüd Eesti Rukki Selts.

Eesti Põllumajandusmuuseum koostas krahv Fr. von Bergi 160. sünnipäeva üritusteks ja tema aretatud rukkisordi 'Sangaste' 130. aastapäevaks lossi endises raamatukogus alalise näituse (nüüd rukkituba). Pidustuste ajal avas krahv Bergi suguvõsaühendus tänutäheks Harri Kübarale rukkitoa seinal tahvli.

Eesti talurahvakoolimuuseum: ideid ja teostamiskatseid aastatel 1986 – 2006

Madis Linnamägi Eesti Põllumajandusmuuseumi teadur

Kolmesaja-aastaste koolide liikumine (1986–1989) tõstatas talurahvakoolimuuseumi mõtte, et poliitiliselt mõnevõrra lahedamates oludes eestlaste haridusloost tõest ülevaadet anda, sest eestikeelne kool on meie arengu ja identiteedi kandja, eestluse kants. Ka välisuurijad (nt Lundi Ülikooli ajalooprofessor Klas-Göran Karlsson) kinnitavad, et taasiseseisvumisperioodil oli ajalugu baltlaste relvaks, kümmekond aastat tagasi kultuurilise identiteedi tugevdamise-taastamise vahendiks.

Liikumise algatusrühm "12 Kooli Klubi" tegi Eesti Põllumajandusmuuseumile ettepaneku luua filiaal Eesti Talurahvakoolimuuseum asukohaga Kambjas. Põllumajandusmuuseumil ei õnnestunud majanduslikel põhjustel nõukogude aja lõpus ja üleminekuperioodil filiaali luua, kuigi kooli- ja keeleajaloo kõrval sai aktuaalseks ka maarahva mitmehäälse koorilaulu viljelemise lugu.

Muuseumipedagoogikas levis 20. sajandi lõpus kultuuripärandi käsitlemisel teemapargi mudel, seepärast hakkasid kooliajaloo sõbrad teemaparki arendama, et tavapärase eksponeerimise kõrval ka tipptasemel formaalset ja mitteformaalset õppetööd läbi viia, kasutades multimeediatehnikat, mille hankimine pole kõigile koolidele ja institutsioonidele otstarbe- ega jõukohane.

Haridus- ja kultuuriloolise teemapargi arendamisel jõudis kõige kaugemale Kambja vald Tartumaal. Eesti Regionaalse ja Kohaliku Arengu Sihtasutus viis seal 2005. aastal läbi tasuvus- ja teostatavusuuringu, OÜ Varik Projekt koostas Kambja endise koolimaja külastuskeskuseks ümberehitamise arhitektuurilise lahendi.

Kuna Kambja vallal ei ole küllaldaselt vahendeid teemapargi väljaarendamiseks ja alalisi projektikirjutajaid, siis sõltub teemapargi alias arenduskeskuse "Comenius-Forselius" tulevik edasisest koostöötahtest ja -oskustest. Huvi teemapargi loomise vastu on ilmutanud teised institutsioonid. Head eeldused ühistegevuseks johtuvad Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud Kodanikualgatuse toetamise arengukavast ja Euroopa Liidu struktuurifondidest.